Olu

On puhkus. Õigemini see on juba peaaegu läbi saanud. Puhkehetke eesmärgiks oli hakkama saada ja tegeleda kõigega, millega töömõtetest järatud aju asjatada ei jaksa. Resultaadiks veel suurem segadus ja teadmine, et kõike lugeda-uurida-hoomata ei ole võimalik. Google reader ägiseb jätkuvalt lugemata postituste all, raamatute ja ajakirjade hunnik otsustab surmkindlalt ühel hetkel ära, kas ta kukub paremale või vasakule, kõrv lausa karjub uue-hea muusika defitsiidi käes, kuigi homme-ülehomme peab oma muusikalise pagasi varal hoopis teisi tantsitama, Euroopaharidusmaastik pole jätkuvalt ära otsustanud, milline konkreetne propgramm mulle saatuslikuks võiks saada, lisaks ei imestaks, kui wordpress võtaks ühel päeval solvunult kätte ja ei laseks enam enda sisse enam kirjutada. Kommitmenti vähesusest. Klassika.

Aga samas on instagram vatti saanud, pool Tallinna liivaranda koju tassitud, korter leitud, mõne väärtusliku inimese võrra networki laiendatud, vanade väärtuslike näod üle vaadatud, hiigelkogustes tea-kuidas (keegi julgeb öelda “oskusteave”?) pagasit täiendatud, paar kriitikat kirjutatud, okasioone väisatud, kulinaaršedöövreid manustatud ja mitte nii asjalikke tegevusi harrastatud. Klassika. Ega muud kui keep calm and carry on. Kultuuritolm ja Balou on lähiajal outputiks. Flow aga peagi inputiks.

Tegelikult tahtsin ma lihtsalt teada anda, et jätkuvalt on elu sees ja lämbe ilma ja jaheda vee vahekord on lihtsalt oossam. Nüüd siis paar teadet tegelikkusest. Ja esmalt meeleolu.