Foals – Holy Fire

Veebruari alguses tuli ilmale Foalsi kolmas album Holy Fire. Jah, Foals on see bänd, kellest ma kunagi nii sisse võetud olin, et tol suvel, mil ma Reedes töötasin, terroriseerisin suuremaid ja väiksemaid skeitereid Foalsi ersimese kahe albumiga 3 kuud jutti. Palun selle eest vabandust kellelt iganes, kellele ma püsivaid vaimseid häireid olen põhjustanud. Foals oli ka see bänd, kelle saatel saatsin mööda ühe järjekordsetest aastavahetustest kusagil Londoni galeriis, kippudes Yannis Philippakise ees lihtsalt ära sulama. Seda enam, et inglise tsikkide sünteetilised Topshopi kliedid tõmbasid õhu vägagi elektriliseks ja lämbeks. Laiv oli aga võimas.

Igatahes. Kui esimene album Antidotes oli suures osas tõmblemine, vigurdamine kitarri alumiste keelte 12. ja 20. freti vahel ja teine album lisas tollele kompotile eepilisust ja staadionimaiku, siis Holy Fire on lineaarse kasvu tulemusena jõudnud äärmise eepilisuseni. Ma ei valeta, seda võite ise kogeda kuulates kas või ainult nende esimest singlit “Inhaler”. Teine blogihitt “My number” on vahelduseks jällegi meenutus Foalsi esimesest lainest. Vaheldust on. Kokkuvõttes võib järeldada, et Foalsi tüübid on läbi põdenud samasuguse täiskasvanuks saamise haiguse nagu Horrors ja The Big Pink. Vähem detaile ja jubinaid, rohkem atmosfääri, maailmalõppu ja karme väljaütlemisi. Keegi võiks nad nüüd mõnele festivalile tuua – näiteks Flowle.



Your comment here

Twitter Auto Publish Powered By : XYZScripts.com