Käes on märts-plärts. Aga eelneval veebruarikuul avati Stockholmi Malmsten Store‘is ajutine Monocle‘i pood. Ajutine selles mõttes, et nüüdseks on see juba kinni ja kokku pakitud. Koostöö eestvedajateks olid Tyler Brûlé Monocle’i peatoimetajana ning Jerk Malmsten ehk Malmsten’i tegevdirektor. Monocle paigutas Carl Malmsteni Skandinaavia standardiga mööbli kõrvale Monocle-väärilise imagokauba ehk limiteeritud kollaboratsioonesemeid sellistelt elustiilibrändidelt nagu Comme Des Garçons, Drakes ja Porter. Pilte poest, Tyler Brûlé’st ja Jerk Malmsteist (via).
Maailma üks vanimaid luksuskaupade brände Pringle of Scotland on oma SS10 reklaamnäoks valinud jälle vana hea Tilda Swintoni. Pringle’i turjal on praeguse seisuga 195 väärikat aastat, aga põduruse märke näha ei ole. Tähtpäeva puhul on kampaania fotograaf ehk legendaarne Ryan “alastus” McGinley (loe ka tema Moonmilk‘i kohta) lisaks kobedale pildimaterjalike üles võtnud ka visuaalselt kõneka lühifilmi, kus paljasjalgne Tilda Swinton uitab mööda Šotimaa viljapõlde, poeb kindluse aknast sisse ja välja ning kaob lõpuks Moray lahe lainetesse. (Mul pole vist parim päev maaläheduse, siniverelisusele viitava ilu ja piktoresksete loodusvaadete edasiandmiseks läbi kirjakunsti.) Kampaania film on tehtud Nairn’i linna lähedal, kus Tilda Swinton ka praegu elab. Muide, auväärne aadlidaam saab lähiajal 50, uskumatu säilimine.
McGinleys nii palju, et ta on Tildast uskumatus vaimustuses ning kuulutab kõikjal, et viimane on isegi tema kadunud kaksikõde. Intervjuud McGinley ning Swintoniga saab lugeda näiteks viimasest i-D’st (pika otisngu tulemusena võin väita, et 24. veebruari seisuga oli terves Tallinnas saadaval 5 eksemplari).
Mul ei ole hetkel just palju öelda. Osalt seepärast, et olen mattunud pooleliolevate raamatute kuhja alla. Ühed, mille summaarselt 2000 leheküljel laiutav info peaks faktiliselt Evian-selge olema, ja teised, mida jällegi omal initsiatiivil väga lugeda tahaks. Osalt vist ka seepärast, et möödunud nädalavahetus algas juba kolmapäeval (aitäh Kädi, itaallasest korterikaaslane, Salmiakki, kathi kabab ja EKA WC-järjekorra festival) ning see mõjub mõtteteravusele siiani laastavalt. Kusjuures raamatute juurde tagasi tulles peab märkima, et kaikana lugemismootori hammasrataste vahele satuvad aga ajakirjad, mida ma sel kuul ei-tea-miks keskmisest rohkem varun (kes kurat i-D kraanid kinni on keeranud? olemas!).Ood asenduslektüürile.
Peaaegu nädala kestnud haudvaikuse katkestan ma väikese piilumismaterjaliga. Nii muuseas ja mõnekümneks sekundiks. Silma jäi mulle Matteo Montanari pildiseeria Olesya Senchenkost Mirage Magazine‘i teise numbri jaoks. Mirage on järjekordne moeajakiri (sel korral Saksamaalt), mille tegutsemispõhimõtteid ma siinkohal tsiteerin: “Mirage is an international fashion and swimwear magazine inspired by the worlds of jetset hedonism, old school attitude and a certain adolescent nervousness. It‘s young and wild. Yet nostalgic. Structured in an avant garde French design style in order to facilitate the unexpected. Featuring Art & Fashions most respected image makers collectively creatinga new wave of bohemian futurism.” Aamen.
Matteo Montanari portfolios ringi nuuskides tuleb välja, et tutvus temaga pole kaugelt mitte esmakordne. Aga noh, mul on nimede osakonnas erakordselt põdur mälu kah.Vaatame nüüd seda väga kaheksakümnendate fotoseeriat ja lõpuksMirage Magazine’i sneak peek’i.
Jah, ma nüüd ikkagi pidasin sõna ja tegin monsieur Hannes Praksi palvel selle raadiosaate Kohviraadio tarvis ära. Mu kalgi ning nasaalse alatooniga tõbise mõmina võib tähelepanuta jätta (väga informatiivne just ei ole), aga muusikavalik kukkus küll esmaklassiline välja. Seda ütlen ma siis oma hetkemeeleolust (tolerantne, kuid letargiline, toidu poolt halvatud) lähtudes. Saab nii italot, prantsuse elektrot, inglise teknot, hetkel aktuaalset rootsi poppi, cold wave‘i ja ka tagasihoidlikku laamendamist. Saadet oli küll tore teha ning lindistan neid kindlasti veel, kuid kindlasti maailis see raadiosaade minust palju flegmaatilisema portree kui seda teeks kellade ja viledega ehk visuaalsete lisanditega meediumid (Pange nüüd hoolega tähele, ma kasutan smailit!) Lõpuks ütlen veel seda, et tracklist’i ma siia ehk esialgu ei panegi, sest vana hea nimekiri peletab laiskurid kuuldeväljast hoopis minema. Julge huviline küsib.
Kes vajalikus kohas kõrvad-silmad lahti on hoidnud, see teab, et Efterklang ilmub 22. veebruaril välja oma uue albumiga Magic Chairs. Ma ise pole Efterklangi diskograafiaga üksipulgi tutvust teinud, kuid parasjagu kursis olen siiski, et bändi hea kraami alla määratleda. Teine asi on see, et aprillis (kaheksandal) on Efterklang jälle Von Krahlis. Eelmisele kontserdile oma oma mäletamist mööda ei satunud. Põhjust muidugi kah ei mäleta. See selleks.
Täna uurisin aga Efterklangi plaatide kaasi ning tutvusin sellise tööka Taani loovduoga nagu Hvass&Hannibal. Tutvus sai tehtud muidugi internetipõhiselt ja nii põhjalikult, kui lugupeetud Norwalki viirus mul seda teha lasi. Igatahes Efterklangi Magic Chairs‘i kaas meeldis mulle väga ning Hvass&Hannibali lehel saab vaadata blogisissekannet making-of‘ist.
La Vitesse Et La Pierre on Rootsi brändi Whyred‘i kunstiprojekt koostöös režissöör Igor Zimmermann‘i, fotograafide Frode Fjerdingstad‘i ja Marcus Palmqvist‘i ning muusiku Yourhighness‘iga. Whyred on standardne Skandinaavia moebränd, mis ei kaldu kõrvale mõõdukuse ning grayscale + üksikud maalähedased toonid rajalt. Whyred’i kollektiiv rõhutab siin ja seal, et ei taha jääda vaid rõivamoe keskseks üksuseks, vaid üritab kaasata ka ülejäänud kaks kirge ehk kunsti ning muusika. La Vitesse Et La Pierre on katsetus siduda fotograafiat ning muusikat üheks visuaalselt mõjukaks lühifilmiks. Kunsttükk on purki pistetud trajektooril Lääne-Sahara – Stockholm – Norra. Filmi autoriteks olevad härrad on muljetanud nii sellest, kuidas nende pastlad kõrbes ära kärssasid kui ka sellest, kuidas nad aafriklasest (poliitiline ebakorrektsus) piiriametnikuga fotograafia kunstilisest olemusest jahvatasid, nii muuseas seletamaks, miks nende auto pagasis 30 kilogrammi sinist värvi oli…
Nokia püstitas kampaania raames Londonisse hiigelsuure teeviida, millele sai aadressi/asupaiga sõnumineerida ning mis seepeale objektile viitas ja kauguse välja arvutas. Kreisi värk. Siin on making-of video.
Miks ma mida teen ehk paras introspektiivne retrospektiiv
Keskkooli lõpusirgel oli mul aju täis uljaid mõtteid oma edasisest saatusest. Ammustest tolmustest aegadest köitis meeli imagoloogia, foto, meedia ja reklaam. Nähes aga kõrvalt seda “pseudoväärtusi” (iroonia koht) loovat tööelu, valdas mind kohutav tüdimus ning mõttetöö liikus edasi “viljakamatele” põldudele. Küll pendeldas mõtteis idee arhitekti loov-ratsionaalsest ametist, siis jälle kerkis esile variant minna loogilisemat teed ning rakendada oma põhiline skill ehk kirjutamine kõrghariduse konteksti, mõistlikuna tundus ka fashion management kiviviske kaugusel Taani Kuningriigis. Eksamid said kah sooritatud tugevas masohhismi vaimus. Ei mingit humanitaarainete defileed, valitud said ikka need, mis võiksid mulle kinnitada, et suudan sotsiaalteadlasele omase mulliajamisoskuse kõrval ka seintevahelisi nurki arvutada ning väärikalt võrrandeid tasakaalustada. Tehtud, sai tõestatud. Lisaks sai veel laupäeva hommikuti kell 10 ja mitte just kõige loiuma sotsiaalse elu kõrvalt käidud EKA-s interjööre joonistamas ning kunstioskust taaselustamas. Mõningase kunstilise reanimatsiooni tulemusena sai hindamise lõppresultaat isegi üle ootuste okei…
Nüüd tuleb mäluauk, pärast mida meenuvad sellised märksõnad nagu ratsionaalsus, brainstorming, Uni Pin Fine Line 0.1 mm Black (kirjutusvahend, millega käekiri enam-vähem loetav tundub ja ideed kuidagi kiiremini jooksevad). Järgmisena istun ma aadressil Ülikooli 18, täpsemalt sisehoovis pargipingil ja üritan eelmise õhtu CH3CH2OH jääke mõtte jõul minema peletada. Äkki kukub kell ja ma seletan Lauristinile ja Treufeldtile ajakirjade Sahtel ja Cheese tähtsusest, sellest, miks Vabaduse Monumendi kavand mind haigutama paneb ning miks Eesti mood välismaal laineid ei löö (ajakirjandus, suhtekorraldus, seosed, anyone?). Loetud kuud hiljem istusin ma juba legendaarses auditooriumis number 128 ja üritasin tagumiku kangeks jäämist trotsida, kuulates Priit Pulleritsu jutlustamas paberajakirjanduse peatsest surmast ning ajakirjaniku rolli marginaliseerumisest. Ei, see ei kõlanud mu unistuste tööna. Helistada IT-spetsialistidele ja küsida, mida nad arvavad käsitsi kirjutamise tähtsusest, et täita järjekordne reporteri kodutöö. Ei, ei, ma meilisin hoopis tüpospetsialist Anton Koovitile ja küsisin temalt. Ikka ma ei olnud rahul.
Järjest rohkem hakkasin piiluma oma kolmest sõnast koosneva eriala viimase sõna (suhtekorraldus) poole. Sai uuritud Euroopa Liidu ja Innovatsiooniaasta projekti kuvandit rahva seas. Tore küll, aga ma ei saanud teada midagi sellist, mida ma juba enne uurimust aimanud ei oleks. Ka Luunja ning öise kasvuhoonevalguse seostamine imago loomise ja Luunja kurgiga ei tundunud nendel puistel 128. ruumi pinkidel eriline loov väljakutse. Suhteid võiks ju korraldada küll, aga…
Lagritsana karukommide seas (mulle väga meeldib lagrits) sattus aga mu ainekavasse bränding, mis juhatas mu viisakalt mõneks ajaks brändimise ning reklaamiga taas sinasõprust sobitama. Muuhulgas sain ma esmakordselt seletada sellest, mis mu ajutegevust paari viimase aasta jooksul kannustanud on – enesebränding ja Facebook, Twitter, Tumblr, Dropular etc. Sain Breti juustu CVI-d maha teha ning Seksoundi kui brändi analüüsida. Ennekuulmatu isikliku kire ning huvi kasutamise võimalus semestri hinde saamisel. Muuhulgas tõid Kaubamaja turundusjuht härra Enn Parel ning Divisioni loov- ning strateegiajuht laialivoolava massiülikooli paksude seinte vahele paraja annuse praktikat. Et kuidas sa siis müüd praegusel seda-uudissõna-me-siin-ei-nimeta ehk majanduslikult kehval ajal põllupealseid elamuid või kuidas sa Tartu kontekstis mõne eduka söögikoha avaksid. Siin on briif ja tee nüüd kavand ja meediaplaan. Istusin oma kursuselt leitud suurepärase 2-pealise “loovkollektiiviga” keldri diivanitel, mis olid ilmselgelt just sügava mõttetöö eesmärgil sinna paigutatud, ning genereerisin copy-t, mis tuli küll 15-minutilise ajapiirangu tõttu konarlik (ma ei võrdleks siinkohal Poola teedega), aga siiski kandis seda särtsu, mille tulemusena libisesin ma ajarännakus 5 aastat tagasi potsatades otse The Copy Booki taha.
Nii ma siin istun, lugedes, mida kõike suured copywriter‘id 20. sajandil mõtlesid, tegid, tegemata jätsid ja vihkasid. Vabandust väljenduse eest, aga tuus! Muide, pseudoväärtustega tegelemisest ning arvatavasti ka tulevikus spekuleerimisest tulenevat ühiskondlikku süütunnet otsustasin kergendada indulgentsiga – poolitasin oma algselt PR-ile pühendatud aja ning ohverdasin teise poole sellest lähiajaloo olu ja valuga tegelemisele. Ma ütlen, te ei tea kunagi, kus te lõpetate. Ja kui te teade, siis olete te a) äärmiselt sihikindel, kuid lõppude lõpuks müüte ikka kõik oma saavutused maha ning vuhisete mootori põrina saatel otse loojuva päikese poole b) hiromant c) austate modernistlikke väärtusi, flush.
The Copy Bookist rääkides pean märkima, et olen alles poole peal, kuid Neil French oli see tegelane, kes sundis mind veidi rohkem enda kohta uurima nii,et lõpetasin jälle siia kirjutades. French on see, kes ei armasta oma tööd, vaid armastab seda, mida ta teeb. Ta vihkab briife, seda, kui ta peab end kliendi rolli panema ning sellest aspektist kirjutama. Ta jälestab seda, kui ta copy sarnaneb mõne konkurendi omaga ning talle ei meeldi töötada koos art directoriga. Muide, hea copy kirjutamiseks joob ta mõttetöö kõrvale ära pudeli punast Rioja‘t (midagi kirja panemata), seejärel laseb silma looja ning alles ärgates kirjutab paberile kõik selle, mis talle meenub. Kui joomise ajal genereeritud lööklaused meelde ei tule, pole nad järelikult väärt kohta paberil.
French’i arvates on hea copy kirjutamisel vaid üks reegel. Kui enamik reklaamitegelasi ütleb, et reklaamis on vähemalt 4 elementi ( pealkiri, copy,pilt ja logo) siis tema arvates on reklaam seda parem, mida vähem elemente kasutatud on. Kui sõnumi edastamiseks (ja kõigi muude eesmärkide täitmiseks) on kasutatud vaid üht elementi, on see reklaam automaatselt skoorija. Jah okei, seda põhimõtet on ilmselgelt näha kõigilt tema töödelt. Jumal tänatud, lisaks mõistlikele põhimõtetele on tal ka parajalt terav keel. Lisan siia legendaarsed XO õlle reklaamid, mis mu muigele ajasid ja mind üldse internetis tuhnima ajendasid. Ilmselt kasutatakse seda case study eriala õpetamisel ülikoolides, kuna tegu on väga värvika juhtumiga. Asja tuum oli siis selles, et XO õlut ei olnudki tegelikult enne reklaamikampaaniat olemas. Seda hakati tootma, kuna kampaanias nähtud paheline märjuke ei andnud pubikülastajatele rahu. Seda nimetaksin ma top skooriks!
Viimane reklaam otseloomulikult keelustati, mis aitas kaasa kampaania kuulsusele.
(Pange nüüd hoolega tähele, ma kasutan smailit!) Lõpuks ütlen veel seda, et tracklist’i ma siia ehk esialgu ei panegi, sest vana hea nimekiri peletab laiskurid kuuldeväljast hoopis minema. Julge huviline küsib.
