Eile levis blogimaailmas kulutulena kurb ohe ja järelhüüe legendaarsele Corinne Day‘le, keda teatekse kui Kate Mossi avastajat ning vaat et ihufotograafigi. Kurb igatahes. Day suri sel nädalavahetusel 45-aastasena ajuvähki. Olgu siis ka siin legendaarne Day fotoseeria 16-aastasest Kate Mossist 1990. aasta juuli The Face‘ist.
Kui sa oled tulihingeline moejünger ning samal ajal ka korralikus segaduses, et mis siis sel sügis-talvel saab, võin ma su hädast välja aidata. Browns peab sel teemal jutlust moe-mendelejevi näol. Ja et siis oleks kaamel majas!
Soovitan suuremaks klõpsida.
Plektrum hakkab pihta. Peab hakkama sotsiaalsetest pseudokohustest tulenevalt programmivalikuid tegema. Ja feissbuugis muutkui attendima. Nii nagu asjad ikka käivad.
Aga muidu, leidsin internetiavarustest Plektrumi vaimse ema/isa.
Vaikselt on hakanud põranda alt välja imbuma French Connectioni prantslaslik new-wave sügiskampaania, mis jätkab Mehe ja Naise lainel. Kampaaniafotod ja -videod on valmis tulistanud Fallon. Üldiselt on kõik ägedalt ürgne, jäme ja kohmakas, aga nagu arvas ka Patrick Burgoyne Creative Review‘ blogis, on French Connectioni Naine natukene liiga nõrk. Patseerib teine Pariisi (tegelikult Budapesti) tänavatel, endal õnnis, kuid häbelik ilme peas, aga midagi otsekohest teha/öelda ei mõista. Peale jalgrattal väntamise. Mehed, muudkui järgnege Naisele. Tüütu. Nagu Naisel ei olekski mingisugust “oma asja”, mida ajada. Samal ajal kui Mees maadleb kalorite ja tuvidega. Kohe tunda, et kogu kampaanial hoidsid käppa peal meesolevused.
Aga muidu, Mees on karakteriga ja lühifilmid head. Kui siin-seal juureldakse, kas uus post-fcuk ürgne lähenemine riideid ka müüa aitab, siis enda arvan küll hea näite olevat. Või näitan igasuguse brändingu- ja reklaamibisnisi suhtes alateadlikult üles liiga suurt huvi.
Just see tasuta ajakiri tuli minuga MTWTFSS poest kaasa. Sisaldas nii küsimusi-vastuseid, paari pikemat intervjuud Weekdayga seotud disainerite ja muudelt loovisikutega (Örjan Andersson, Stine Goya, Laura Mackness jt) kui ka kolme päris ägedat fotoseeriat. Autoriteks setide kuningas Martin Vallin (teda tutvustasin ka paar päeva tagasi tumblris), ka varem siin blogis mainitud Marcus Palmqvist ning Mathias Sterner. Palmqvisti seeriat White Light ma nüüd näidata tahtsingi. Ilus on lihtsalt, lens flare ja muud päikese mängud meeldivad jätkuvalt.
Mathias Sterneri Belarus oli samuti hea.
Mul on öelda täpselt kaks asja. Esiteks, sa neetud Portugal, ma tean su esimesest vabariigist lihtsalt kõike! Teiseks, Foalsi uus album Total Life Forever (ilmus 10. mail) on uimasem ja vähem jalgratast leiutavam kui eelmine (liigagi) kauamängiv Antidotes. Vabandan näiteks nende ees, kes 2008. aasta suvel kaupluses Reede sellest tervisehäire said. Ma näiteks olen küll liigsest muusikatarbimisest saanud nii iivelduse kui ka unetuse. Kohe päriselt! Igatahes Foalsi juurde tagasi tulles – Yannis Philippakis on arvatavasti nüüdseks veidi mehisemaks saanud ning kahekümnendate alguse idealismis pettunud. Esimene singel Spanish Sahara – no mida mida, habemega Yannis hirmutas esiti päris ära oma melanhoolse kähedusega (vt video), kuid ülejäänud albumit läbi töötades tuli meelerahu tagasi, sest põhjus, miks mulle Foals esiti üldse meeldima hakkas, math-rockilikud kitarririfi-tõmblused, on jätkuvalt esindatud. Mõned lood on ikka päris head, näiteks esimene lugu Blue Blood. Meenutuseks pistan siia mõned fotod partyshots-sektsioonist, mis on meenutuseks mu 2008. aasta Foalsi kontserdi visitatsioonist. Muide, tervitan ka Joonatani, kaunist Londonisse pagenud hinge, kes juhuse tahtel tutvus Foalsi trummari Jack Bevaniga ning tõi seeläbi bändi meie seltskonda.
(aasta pilt)
Siinpool sood on tähelepanuta jäänud fakt, et Jaga Jazzistil ilmus juba jaanuaris uus album One-Armed Bandit. Aitäh, Tauno Maarpuu plaadiarvustus. Üldiselt tõstis Jaga Jazzisti 2005. aasta Lillepaviljoni visiit igasugused latid nii kõrgele, et järgmise albumi ilmuminegi (ja ka vajadus?) tundus utoopiline. Ühe käega bandiit jalutab aga What We Must‘i lemmikloo All I Know Is Tonight‘i alustatud limbo toika alt edukalt sirge seljaga läbi. Vähemalt esimesel kahel päeval. Siiani on midagi Lillepaviljoni elamuse sarnast üritanud vaid lugu Bananfluer Overalt. Peamiselt oma kiirelt muutuvate käikude loogikaga. Selline tunne nagu lennuk satuks korduvalt õhuauku ning uue kandva õhunatukese kergenustunne oleks surutud ühte ja ainsasse 6 minutit ja 17 sekundit kestvasse muusikapalasse. Testi ise:
Ma olen nii rahul sellega, et Herbert oma 10 päeva tagasi ilmunud albumiga lõpu tegi kuldse Herbert-Polar-Dear kolmiku leeris valitsenud vaikusele. Normaalne inimene vist neid kolme ühte patta ei topiks, aga minu jaoks on nad elu jooksul kokku kleepunud nagu 3-kihiline salmiakkibatoon. One One on esimene osa triloogiast,mille peategelasteks saavad aja jooksul tema ise, Frankfurdi klubi Robert Johnsoni külastajate hääled ning üllas põrsas oma sünnist kuni taldrik-kirstuni. One One on esimene album, kus lugupeetud Herbert ise laulab ning ei kasuta ühtegi teist muusikut peale enda. One Club ilmub suvel ning One Pig aasta lõpus. Tuleb lõbus kolmveerand aastat. Nüüd One One‘i esimene singel Leipzig, mis meenutab oma helidega veidi Kelley Polarit. PS: Lood on kõik linnateemalised ning siin-seal võib kohata imelikke tonte, näiteks eismene lugu Manchester meenutab mulle paradoksaalselt mu üht Bluri lemmiklugu Caramel‘i. Väga kaudselt.
Siinkohal tänan juba ette ära Ardot, kes mind asjaga kurssi viis. Modular People‘i alla on siginenud artist nimega Ceo, kes annab oma peatsest saabumisest teada suurejoonelise proloog-videoga, mis on muljetavaldav nii audios kui ka visuaalis. Targemad tegelased julgevad spekuleerida, et tegemist on rootsi nostalgilis-tantsulisest rannahedonismist nõretava Tough Alliance‘i Eric Berglundiga. Eks lähipäevad annavad arutust. Aga no tõesti, see on see koht, kus ma tahaks rassi vahetada ning nasaalselt piniseda “check this out!”
ceo – prologue from Modular People on Vimeo.
Tuleb nii välja, et minu paari aasta tagusel suurel kevad-suvisel lemmikul New Young Pony Clubil on vahepeal ilmunud uus album The Optimist. Tibens-tobens, lööklaulud, melanhoolia ning draama kõik ühel albumil olemas, hea töö. Sel puhul pistan siia 2 ametlikku videot ka (We Want To ja Lost a Girl). Mu kahel lemmikul (The Optimist ja Before The Light) pole veel paraku singliau olnud. Hommikul Tartusse sõites sai albumit korralikult käiatud ning selle kulminatsiooniks oli arvatavasti minu ja kõrvaklappide suurepärane eraldumine iphone’ist, mis leidis oma tee bussi istme alla. Lähen nüüd katsetan, kuidas selle albumiga avatud-hõlmadega-trenchcoati-ilm tundub.
Birgit Pauklin, 21
