Saab ka ilusti seda kommuunielu elada. Pühapäevahommikune annus casual interjööri. Omanikuks Oslo blogihunt Maria. Elab kolme poisiga.
Candy Black stuudio korduv ilu
Järjekordsel Londoni disainiüksusel valmis järekordne (umbes kaheksa tuhande seitsmesaja viieteistkümnes taoline?) ilastamapanev stuudio – järjekordselt monokroomi, puidu, klaasi, analoogkella, IKEA riiulite, raamitud kunsttükkide, industriaallampide ja taaskasutusmööbliga. Näiteks sellise diivaniga, mille peale iga kohalik post-sots kodanik oleks veel 5 aasta eest nina kirtsutanud. Nüüd läheb aga kaubaks küll. Muuhulgas ütlen igaks juhuks juba ette ära, et elagu sektsioonkapid.
Esitlen – kõnealuseks pinnaks on Candy Black’i põrandavärvivärske stuudio. Omas topeltiroonilises marinaadis pean aga tõdema, et see ülimalt etteaimatav detailide komplekt meeldib mulle väga. Ja tööd on tegelastel ka muuhulgas ilusad – nii interjöör, bränding, print kui ka digi.
Ma vist lihtsalt ei suuda siiralt tunnistada, et langen alati ja igas asendis skandinaavia maiguga elamiste ja lounge-interjööride populaarsesse lõksu. Kõik põrandad valgeks ja läikivaks, y’all.
Kus elavad Preen’i disainerid?
Mulle kohe eriti meeldib Preeni leibeli loojate ja disainerite Justin Thorntoni ja Thea Bregazzi ühine kodu Lääne-Londonis. Preen mulle meeldib muidugi ka. Isegi väga. Fotod on teinud Dylan Thomas, kes on ka päris ok.
Cheap Monday + Uglycute
Cheap Monday sai äsja valmis oma Stockholmi peakorteri Åsögatan’il. Nagu nimest lähtuvalt kombeks, sai odavatest materjalidest kokku klopsitud päris okei tervik. Siiski paras mordor allergikutele – sünteetilised vaibad valitsevad kõikjal. Vaipkate kroonib isegi koosolekuruumi-püramiidi. Kokkuvõttes – minimalist maksimali.
Autoriks on Stockholmi eklektiline disainistuudio Uglycute, kes disainis ka Cheap Monday Kopenhaageni poe. Soovitan Cheap Monday tegelaste intekat Uglycute’iga. Kontori ja poe pildid nautimiseks:
Pood Kopenhaagenis:
Low-life loft life, high five
Kuu või paar tagasi juhtusin vaatama eriti halba filmi nimega The Penthouse. No on kohe ikka eriti halb, kui ühes filmis on kombineeritud kobe katuseloft, ligi 30sed mitte iialgi suureks kasvada tahtvad vennikesed, palju alkoholi, naisi, meespõetaja ameti naeruvääristamine, suhe ülemusega, tulest ja vees läbi murdev armastuslugu, tüübid, kes üritavad peaaegu elu hinnaga ühisele sõbrale üheöösuhet peale suruda, hädapätakast muusikakriitik, kes ei suuda oma romaani valmis treida ja parima sõbra üleöö piltilusaks muutunud õde, kes toob õnne majja. Ja kas ma nimetasin, et seal oli loft? Imdb pani hindeks 3.2 – ma pakun, et viimne kui üks stiilipunkt lofti eest.
Aga tegelikult hakkas mulle silma kinni üks loft Berlin-Neuköllnis, kus elab Axel van Exel (vt intekas) koos oma kahe sõbraga Rona ja Patricuga. 4-tuba ja 120 õndsat ruutmeetrit. Kommuunikorteri rõõme enam harrastada ei viitsiks, aga sellest saaks ühe päris vinge pinna:
4 900 000 SEK = 514 010 EUR
Harjutusi euro tulekuks? Ei. Teadaanne hoopis neile, kel vedeleb kusagil sukasääres või (laste) piibli vahel 4,9 miljonit Rootsi krooni ning soovib seda investeerida elukvaliteedi parandamisse. Soovitan sel juhul toda objekti Stockholmis. 1930. aastal ehitatud paarismajaboks 33-ruutmeetrise terrassiga, lisaks 71,5 ruutu puhast njuujorgilikku loftinaudingut. Täitsa tõsine jutt neile, kel on finantse, ja ilusaid pilte meile, kes me oleme eestlaslikult vaesed.
Norm. Architects. Copenhagen
Kindlasti on nii mõnelegi selgeks saanud, et mu blogi on tugeva Skandinaavia suunitlusega. Siit tuleb jälle väike heietus selles kategoorias. Kes Skandinaavia arhitektuursest minimalismist nõgeslööbe saab, sel ei soovita edasi lugeda.
Kondamine Norm. Architects‘i (Kopenhaagen) lehel pani mind kui amatöör-arhitektuurihuvilist mõtisklema selle minimalismi teema üle. Et miks üks interjöör ajab igavusjudinad peale, teine tekitab liigsest püüdlemisest tahtmise öelda “pff” (noh kohustuslik Tascheni raamatuhunnik lauanurgal), aga kolmas jälle kohutavalt meeldib ning kutsub sisse kolima. Kõik kolm varianti ju põhinevad kahekohalisel värvipaletil ja nurgelistel lihtlabastel vormidel. Siis jõudsin ma järeldusele, et minu puhul ainuüksi klaas-betoon-monokroom ei toimi. Kui mängus on tellis või puit ning mõned tahumata köögisaared (ja viilkatus), siis kriitikameeter langeb nulli. Esimese variandi puhul on asi vist selles, et matkiv eurominimalism oma kummis laminaatpõranda ning kõledalt kumiseva kipsikihiga on lihtsusele vee peale tõmmanud. Seepärast olengi hakanud eelistama pigem koduselt täis tuubitud interjööre päris laiatarbe-minimalismile.
Nii mulle siis Norm. arhitektide tööd meeldisidki – oli puitu, raskeid materjale, metalli ja valget värvi. Osad inimesed on imestanud, et kuidas ma suudan sellises lumivalges keskkonnas elada (pilt). Mina aga mõtlen, et teistsuguses vist eriti ei soovikski elada- kas päris valge või päris must/tume. Neutraalne taust imponeerib kõige rohkem, sest mu enda tavaar lisab niigi iseloomu. Liiga värvilised pinnad ei lase mul näiteks üldse keskenduda. Peaks vist au andma neile, kes oma magamistoa siniseks värvivad – mul on valulävi liiga madalal.
Pilte Norm. Architectsi interjööridest, kuhu tahaks oma maksimalismiga kohe sisse sõita:
Monocle X Malmsten
Käes on märts-plärts. Aga eelneval veebruarikuul avati Stockholmi Malmsten Store‘is ajutine Monocle‘i pood. Ajutine selles mõttes, et nüüdseks on see juba kinni ja kokku pakitud. Koostöö eestvedajateks olid Tyler Brûlé Monocle’i peatoimetajana ning Jerk Malmsten ehk Malmsten’i tegevdirektor. Monocle paigutas Carl Malmsteni Skandinaavia standardiga mööbli kõrvale Monocle-väärilise imagokauba ehk limiteeritud kollaboratsioonesemeid sellistelt elustiilibrändidelt nagu Comme Des Garçons, Drakes ja Porter. Pilte poest, Tyler Brûlé’st ja Jerk Malmsteist (via).
Klahviklõbin ja interjöör
Jaanuarikuu Directorit sirvides lugesin muuseas artiklit Tanki tegev- ja loovjuhist ning tema tööalastest seisukohtadest. Artikkel artikliks, aga asja iva oli see, et intervjuu esimeseks teemaks oli töökeskkond motivaatorina. Kohe sedasi – jalg uksega lahti ja otse mugavasse tugitooli. Ei mingit “minu salanipid heaks ja mõistvaks läbisaamiseks alluvatega” või “mitu kuldmuna me eelmine aasta saime ja mitu saada plaanime”. Tankil (ja Okial) on muidugi põhjust hõisata oma uhiuue kontoripinna üle. Sama lugu on Age McCanniga (head pildid Facebookis). Mõlemast oli ka lühijutuke detsembrikuises Diivanis. Ilmselgelt on (loov)töö tegemiseks vaja ka mõttetööd soosivat interjööri, mille seinal vahepeal pilku puhata ning kus kohvitassiga edasi-tagasi patseerida (et jalad kangeks ei jääks ja tagumik veel toolile ära mahuks).
Mõte sellest, et 8-9 tundi päevas kipskontoris mõtet teritada ning klaviatuuri kulutada ajab judinad peale. Olen olnud, olen teinud ja korrata ei taha.Kuiv õhk, mööblisse kinnistunud kohvi lõhn ning nii kaugele kui silmade seisukord kiigata lubab ei näe muud kui laminaat-linoleum-ripplagi. Põhimõtteliselt nagu Tallinna linnavalitsus. Eks iga brigadir siis ise tea, millise kõrvalmaiguga tema jüngrite mõtted olema peaksid.
Vastukaaluks tarin päevavalgele jälle ühe mõnusa töise interjööri. Mitte midagi üleliigselt sensatsioonilist, mitte ka liigset lösutamist soosiv, aga siiski mõõdukalt takseerima kutsuv. Kontor täpselt oma töötajate nägu (flanellsärgid). Kui Reede oleks näiteks disainibüroo, siis oleks ta midagi taolist. Asub kontor Portlandis ning tegevusvaldkonnaks (nagu ikka) GD ja turundus. Esitlen, Parliament loob ja müüb siin:
via, photos: Lincoln Barbour
My Life in 80m² / Poliform
Itaalia mööblitootja Poliform on loonud 80-ruutmeetrise nutikalt disainitud elamispinna, mille eesmärgiks on näidata, et elukvaliteet ei sõltu niivõrd pinna suuruses. Projekt on suunatud noortele inimestele, kellele on tähtis ruumikus, suhteliselt piiratud eelarve (kuigi selle projekti puhul kardan, et see on vaid sõnakõlksuks),leidlik disain ning võimalus pinda pidevalt ümber kujundada. Ma ütleks küll, et päris kobe algmaterjal, millele oma käe ja väega kallale minna.
Birgit Pauklin, 21
