Plektrum hakkab pihta. Peab hakkama sotsiaalsetest pseudokohustest tulenevalt programmivalikuid tegema. Ja feissbuugis muutkui attendima. Nii nagu asjad ikka käivad.
Aga muidu, leidsin internetiavarustest Plektrumi vaimse ema/isa.
Ceo – Modular People’i peatselt haisev saladus
Siinkohal tänan juba ette ära Ardot, kes mind asjaga kurssi viis. Modular People‘i alla on siginenud artist nimega Ceo, kes annab oma peatsest saabumisest teada suurejoonelise proloog-videoga, mis on muljetavaldav nii audios kui ka visuaalis. Targemad tegelased julgevad spekuleerida, et tegemist on rootsi nostalgilis-tantsulisest rannahedonismist nõretava Tough Alliance‘i Eric Berglundiga. Eks lähipäevad annavad arutust. Aga no tõesti, see on see koht, kus ma tahaks rassi vahetada ning nasaalselt piniseda “check this out!”
ceo – prologue from Modular People on Vimeo.
Peter Lindbergh -> Vogue
Suurkuju-fotograaf Peter Lindbergh, kes kunagi Vogue‘i jaoks pildistas ning 1992. aastal Harper’s Bazaari leeri üle läks, naaseb oma endise leivaema Wintouri juurde. Nüüd on Lindbergh avaldanud ka põhjuse, miks ta eelmise sajandi Vogue’is oma sada asja kokku pakkis ning lõpparve tegi – nimelt ei olevat Alexander Lieberman (Vogue’i tolleaegne art director) ning endine peatoimetaja Grace Mirabella lõpuks absoluutselt seedinud fotograafi valitud modelle. Tavapäraselt on Lindberghi kaamerasilma sihikul au sees just loomulikult võluvad naised ning igasugust noorusihalust per se, liialdusi ta ei salli. Iseasi on muidugi, kuidas Lindbergh nüüd, 18 aastat hiljem igasugustele Conde Nast‘i kunstisilmadele ning ninameestele/-naistele selgeks teeb, et naeruväärselt akrobaatilised poosid, juukseikebaanad ning sõjamaalingud on ülehinnatud veiderdamine ning naturaalsus, grayscale ja tera on asjakohased siin ja praegu ja edaspidigi. Meenutuseks 1990. aasta legendaarne foto Naomi Campbelli, Linda Evangelista, Tatjana Patitzi, Christy Turlingtoni and Cindy Crawfordiga. Võrdluseks 2008. aasta remake, mille peaosas Sasha P, Natasha Poly, Catherine McNeil, Lily Donaldson, and Doutzen Kroes. Leidsin veel katkendi Lindberghi filmist “Supermodels”. Kes tahab sündmusele ametlikku kinnitust, siis see on täitsa olemas.
The Weeks of Dasha
Eelmisel nädalal potsatasin näoraamatusse lingi haul videote fenomeni kohta. Ah, et ha-ha-haul mis? Eks ikka see, kui raha-puuga-seljas-ja-top-shopi neiud istuvad pärast toniseeriv-väsitavat ostlemistreeningut veebikaamera ette maha ja kukuvad seletama, milliste geniaalsete ostude osaliseks nad saanud on. Seletamise all mõtlen pigem sädistamist. Igatahes põnevad suunad, kukkuge aga haule filmima.
See polnud tegelikult põhiteema, millest rääkida tahtsin. Postituse iva on hoopis lihtne võrdus mood+film=kasvav trend. Lihtne, ilma tundmatuteta ja kehtib viimase kahe aasta ning ka lähituleviku kohta. Mõtlen siis seda, et seoses disainerite ja moemajade uute kollektsioonide esitlemistega esmalt moenädalatel, siis blogides, ajakirjades editorial’ites jms võib üha tihemini märgata, et blogidesse paisatud kampaania- või poodiumifotode krooniks on mõni lühifilm, kas siis kunstilisem või lihtsalt puhtalt müügile orienteeritud. Nii need asjad nüüd käivad ja arvatavasti saab sellest kirjutamata reegel.
Seoses antud ristandiga teen juttu videokunstnik Emil Klangi projektist pealkirjaga The Weeks of Dasha. Projekti tarvis on loodud fiktiivne neiu Dasha Romanova, kes on pärit Moskvast, kuid on kolinud Stockholmi, et alustada anonüümses ülikoolis mõne vaimu hariva eriala omandamist (ise ütleb, et tema huvideks on filosoofia ja astroloogia). Dasha elust ilmub igal nädalal üle minuti pikkune minivideo, kus kohtuvad päris magusate disainerite (siiani Dagmar, Fifth Avenue Shoe Repair, Hope, Noir et Blanc, Made by Noemi) rõivad, seinast seina artistid, päris kenake videotöö ja fiktiiv-Dasha heietused möödunud elamustest uues linnas. Kokku kestab ettevõtmine 52 nädalat ehk 2010 aasta lõpuni. Kuigi tegelane oli küllaltki kammitsetud-boheemlaslik-maailmavalus, vaatasin ma kõik osad ära, mis siiani ilmunud. Ise ka ei tea miks ja võin öelda, et olen juba põnevil, mis edasi saama hakkab ehk mida Klang oma tegelast läbi elama paneb. Muidugi sajatasin endamisi, et olen jälle mingi progresseeruva moeröögatuse ohvriks langenud. Lisaks blogidele, ajakirjadele ja sarjadele, mis võimaldavad ilusti kõike kohustuslikku edasi lükata. Mõned stillsi‘d siia ja lugege Dazeddigitali intervjuud Klangiga.
Pringle of Scotland x Ryan McGinley x Tilda Swinton
Maailma üks vanimaid luksuskaupade brände Pringle of Scotland on oma SS10 reklaamnäoks valinud jälle vana hea Tilda Swintoni. Pringle’i turjal on praeguse seisuga 195 väärikat aastat, aga põduruse märke näha ei ole. Tähtpäeva puhul on kampaania fotograaf ehk legendaarne Ryan “alastus” McGinley (loe ka tema Moonmilk‘i kohta) lisaks kobedale pildimaterjalike üles võtnud ka visuaalselt kõneka lühifilmi, kus paljasjalgne Tilda Swinton uitab mööda Šotimaa viljapõlde, poeb kindluse aknast sisse ja välja ning kaob lõpuks Moray lahe lainetesse. (Mul pole vist parim päev maaläheduse, siniverelisusele viitava ilu ja piktoresksete loodusvaadete edasiandmiseks läbi kirjakunsti.) Kampaania film on tehtud Nairn’i linna lähedal, kus Tilda Swinton ka praegu elab. Muide, auväärne aadlidaam saab lähiajal 50, uskumatu säilimine.
McGinleys nii palju, et ta on Tildast uskumatus vaimustuses ning kuulutab kõikjal, et viimane on isegi tema kadunud kaksikõde. Intervjuud McGinley ning Swintoniga saab lugeda näiteks viimasest i-D’st (pika otisngu tulemusena võin väita, et 24. veebruari seisuga oli terves Tallinnas saadaval 5 eksemplari).
PS: Vaata Pringle of Scotlandi SS10 kollektsiooni via Vogue
“Espresso vabakava” Kohviraadio eetris
Jah, ma nüüd ikkagi pidasin sõna ja tegin monsieur Hannes Praksi palvel selle raadiosaate Kohviraadio tarvis ära. Mu kalgi ning nasaalse alatooniga tõbise mõmina võib tähelepanuta jätta (väga informatiivne just ei ole), aga muusikavalik kukkus küll esmaklassiline välja. Seda ütlen ma siis oma hetkemeeleolust (tolerantne, kuid letargiline, toidu poolt halvatud) lähtudes. Saab nii italot, prantsuse elektrot, inglise teknot, hetkel aktuaalset rootsi poppi, cold wave‘i ja ka tagasihoidlikku laamendamist. Saadet oli küll tore teha ning lindistan neid kindlasti veel, kuid kindlasti maailis see raadiosaade minust palju flegmaatilisema portree kui seda teeks kellade ja viledega ehk visuaalsete lisanditega meediumid 
(Pange nüüd hoolega tähele, ma kasutan smailit!) Lõpuks ütlen veel seda, et tracklist’i ma siia ehk esialgu ei panegi, sest vana hea nimekiri peletab laiskurid kuuldeväljast hoopis minema. Julge huviline küsib.
VonBi – “Espresso vabakava” (Kohviradio.com)
Mag+
Nüüdsel ajal ei saa üle, ümbert ega alt spekulatsioonidest, milline võiks olla meie trükimeedia tulevik, mis erineb praegusest nagu öö ja valguskindlate ruloodega ruum. Palju ja päris versus vähe ja tehis. Tavapärase lehe- ja ajakirjahunniku asemel vedeleb laual ehk vaid paar või kolm gadgetit, millest oma Diivanid, Majad, Cheese’id, i-D’d ja Directorid loetud saame. Katmata paberi ning trükivärvi rõõm on igatahes kaduv rõõm. Siin on nüüd üks variant Bonnier R&D‘lt, kes üritab ette kujutada, milline on ajakirja tegemine ning lugemine mõne aja pärast.
Seltsimees Rain Lõhmus on naljatledes sõnanud (muuseas väga halb huumor) et kui Gutenberg leiutas trükipressi üle 500 aasta tagasi, siis alles Milana Päevikuga on tekkinud esimene tõsine põhjus see korralikult kasutusele võtta. Nüüd on aga see koht, kus mina ütlen: “Gutenberg, ktnxbye.” Sai nüüd kah suurte sõnadega “prohvetlikult” mängitud.
Birgit Pauklin, 21
