Järjekordne Stockholmi tegelane Anders Lindén on üle mõistuse hea fotograaf. Esimest korda tema portfoliosse kiigates valdas mind üleüldine eufooria pisitillukese kadedusnoodiga. Kõik need portree- ja maastikufotod. Koloriit ja tera, valgus-vari ning kõike läbiv hägu – ma olen sellest mõjuvõimsast koogelmoogelist lihtsalt niivõrd piemestatud, et kriitikamasinast ei tule piuksugi. Sobib hästi tänaste melanhoolsete ilmastikuoludega, kus suvi üritab veel meeleheitlikult talviste vahenditega esiplaanile pääseda.
Kõrvale sobib Land of Talk või Still Corners. Viimasel ajal lähevad need kähisevad plikade bändid eriti hästi peale. Panen lõppu kuulamiseks.
Eile levis blogimaailmas kulutulena kurb ohe ja järelhüüe legendaarsele Corinne Day‘le, keda teatekse kui Kate Mossi avastajat ning vaat et ihufotograafigi. Kurb igatahes. Day suri sel nädalavahetusel 45-aastasena ajuvähki. Olgu siis ka siin legendaarne Day fotoseeria 16-aastasest Kate Mossist 1990. aasta juuli The Face‘ist.
Mink on armas loom. M/Mink on aga koostöö Stockholmi parfüümimaja Byredo ja Pariisi loovuse pesa M/m Paris vahel. Lõhna ei oska hinnata, pakend ja kampaaniafotod meeldivad aga küll. Tasub vaadata.
Mis on Byredo?
Byredo on 2006. aastal Stockholmis asutatud parfüümimaja, mille asutajaks ja loovjuhiks on risti-põiki üle tatoveeritud Ben Gorham. Huvitavat lugu Gorhamist tasub lugeda Vanity Fair’ist. Miks võiks Byredo’t veel teada? Näiteks on Byredo koostöös Acne’ga loonud parfüümi Svart Snö ja lisaks ka lõhnaküünla Lilla Nygatan 23. Kuigi pean end guugeldamiskuningannaks, ei leidnud ma 10-minutilise otsingutuuri jooksul ühtegi paremat pilti parfüümist, kui seesama Vanity Fairi oma on. Muuhulgas avas 2009. aastal Byredo Stockholmis ka oma esimese poe. Vaatame neid asju nüüd.
Ben Gorham
Lilla Nygatan 23
Byredo pood – autoriteks Gorham ise + Christian Hallerød ja Johannes Svartholm. Vaata Wallpaperist.
Mis on M/m?
M/m Paris loominguline üksus loodi 1992. aastal ja selle asutajateks olid Mathias Augustyniak ja Michael Amzalag. Kõige tuntumad on nende tüüpideAD-koostööd muusikutega. Näiteks Björki Hidden Place video, albumite Medulla ja Vespertine kujundus ja Mew’ No More Stories… albumikaas. Kindlasti on oluline ka moevaldkond. Näiteks on mulle alatiseks meelde jäänud CK 2002. aasta kampaania, mille fotograafideks geeniused Inez van Lamsweerde ja Vinoodh Matadin ning mille kampaaniaraamatut ma siiani veel kilekaante vahel hoian. Inez van Lamsweerde + Vinoodh Matadin on M/m Paris’i lemmikud. Muuhulgas tasub ka vaadata M/m ja fotograafiduo töid Jil Sanderile, Yoshji Yamamotole ja Balenciagale. Ajakirjadest tasub kiigata Vogue’i ja Interview’ kaasi. Isegi fondi loomisega on hakkama saadud – pradalphabet Pradale (saab tõmmata siit). Kokkuvõttes on M/m Paris liiga võimas nähtus, et suuta seda 18 aastat tegutsenud AD-duot hoomata. Olgu Google ja lingid teile armulised.
Ehtebrändi Maniamania teisele kollektsioonile nimega Dust on valminud kaks eriti mõnusat lühifilmi peaosas Bambi Northwood-Blyth’iga. Autoriks on Fiona McGee. Kellele ei meeldiks Bambi? Ja kellele ei meeldiks omada Maniamania ehteid? Mõlemad küsimused olid retoorilised. Bränd ise kirjeldab lühifilme/kollektsiooni nii:
DUST is the second collection from MANIAMANIA and visits the iconography of ancient Egypt and the aesthetic, mood and music of pop deity David Bowie.
Two short films featuring new face Bambi Northwood-Blyth and directed by Fiona McGee, encapsulate the mood and direction of the collection.
Part I has derived inspiration from a 1969 image of a young Bowie dressed as a Sphinx by photographer Brian Ward, and imagery from backstage footage of Ziggy Stardust….
Part II is an ode to the psychedelic light shows of the 1960s, The Man Who Fell to Earth and the universe….
Eriti meeldib mulle aga lühifilmide muusika – The Black Ryder! Omamoodi on isegi tore, et psühhedeelia, shoegaze‘i ja dreampop’i revival kohal on. Samas jälle muudab vee sogaseks. Nautigem nüüd filme ja ehteid ja kampaaniafotosid.
Mulle kohe eriti meeldib Preeni leibeli loojate ja disainerite Justin Thorntoni ja Thea Bregazzi ühine kodu Lääne-Londonis. Preen mulle meeldib muidugi ka. Isegi väga. Fotod on teinud Dylan Thomas, kes on ka päris ok.
Sebastian Kim on fotograaf, kes toimetab peamiselt moetemaatika kallal. Sündinud on ta Vietanimis, üles kasvanud Iraanis, Pariisis ja Californias. (Huvitaval kombel on paljud edukad fotograafid eriti internatsionaalse taustaga). Hetkel elab Kim Brooklynis.
See on aga suhteliselt kuiv informatsioonijada. Huvitavamad on hoopis detailid, mida Sebastiani kohta siit-sealt intervjuudest leida võib. Näiteks on ta Lower East Side’is asuva Vietnami restorani An Choi üks omanikest. Teiseks ei vaevu Sebastian kulmu kergitama igasuguse bränditemaatika peale ning kannab päevast päeva oma 60-dollariseid teksasid. Loodame, et ta neid ka peseb. Rohkem kui kord aastas. Hipidele brändidele eelistab ta pigem high street leibeleid. Lihtne Uniqlo poiss. Lisaks armastab Kim pildistamissessioonide taustaks kuulata italot ning nimetab Giorgio Moroderi lausa oma kangelaseks. Aukartust tunneb ta ka Robert Smithi ning Morrissey ees, keda ta erutusest päästiku kohal väriseva sõrmega pildistanud on. Mulle meeldib see Sebastian Kim. PS: Sebastiani ning minu sidebari piltide järgi võiksime olla täitsa vend ja õde.
Schilling tõestas, et lõviosa piltidest on täiesti võimalik teha istuvast asendist lahkumata. Oli väga lõbus päev, õhtu, hommik, päev, õhtu. Aaftekal kahjuks enam ei jaksanud nuppu vajutada. Tervitan daame ja härrasid (ning loomi)!
Jah, see on klassikaline eestlaslik suvesoov – nii endale kui teistele. “Annaks jumal ilma” ja muud teisendid, mida igal aastal kõikjal kuuleb. Aga täitsa võiks ju olla. Näiteks sel puhul, kui praktikast saab ühtäkki päris töö ning neid kaht lahutab 3-nädalane otse selgest taevast sülle kukkunud puhkus. Selle juhatab sisse homne Schilling, kuhu ma ausalt öeldes esimest korda oma jala tõstan. Pole ma just suuremat sorti festarilooma materjal – igasugused Flow, Way Out Westi ja Positivuse tulised plaanid jahtusid maha umbes paari nädalaga. Arvatavasti poleks ma ka Kilingi-Nõmme suunavõttu planeerinud, kui poleks olnud hr. Estradat ning Kohviraadiot, kes mind nimelise media-kit’iga kostitas, aitäh igal juhul. Kavatsen ka sel puhul oma kaamera ära laadida, et mitte näruste iPhone’i fotodega oma puhkust illustreerida. Sotsiaalmeedikud peavad ju ikkagi kursis olema, et ma ka tegelikult õues käin ja päriselt olemas olen.
Birgit Pauklin, 21
