Ma ei liialda, kui ma ütlen, et komistasin just paari minuti eest otsa täpselt sellele, mis mulle meeldib. See on disainer Claude Maus koos oma järgmise hooaja kollektsiooniga, mis on tõeline silmailu paraad. See Austraalia bränd nägi päevavalgust juba 1999. aastal, aga pilk jäi peatuma sel alles nüüd. Claude Maus’i taga on Melbourne’i kunstnik ja disainer Rob Maniscalco. Maniscalco on intervjuudes öelnud, et talle meeldivad poisilikud neiud ning disainib oma rõivaid lähtudes sellest, säilitades alati midagi naiselikku. Kas või näiteks kihilisuse. Claude Mausi oskus erinevaid materjale ja toone kombineerida on lihtsalt lihtsuse ja täpsuse meistriklass! Love it!

The Claude Maus SS collection presents a strengthened continuation of the aesthetic presented in the previous AW collection. A difficult task for labels of this genre, the collection clearly shows that Maniscalco has matured as a designer. Previously collections displayed disparity between the men’s and women’s lines in varying bias; now they sit in balance. (A New Muse)

Lisaks tooksin ära veel pildid Claude Mausi poe interjöörist Melbourne’is Manchester Lane’il. Sisekujundus sündis koostöös Maniscalco ja Herbert Mason Architects‘i, Starlie Geikie’, Pat Fosteri ja Sarah Parkesi vahel. Olgu öeldud, et sama arhitektuuribüroo on disaininud ka Ksubi poe Melbourne’is, mis võitis Interior Design Awards 2008-l auhinna.

Lisaks loe intervjuud Rob Maniscalco’ga AOL Australias

Blogides, dropularides, fffoundides ja mujal oma pakenditega laineid löönud moekuulsuste ja parfüümimeistrite kollaboratsioon Six Cents toob oktoobris välja oma teise lõhnaseeria. Esimesse seeriasse kuulusid näiteks Gareth Pughi ja Bernard Wilhelmi lõhnad. Sel korral on päevakorras sellised tegelased nagu Phillip Lim (No.1), Damir Doma (No.2), Henrik Vibskov (No.3), Henry Holland (No.4), Richard Nicoll (No.5), ja Toga (No.6). Teemaks on loodus kui muusa ning igal lõhna loojal paluti ette kujutada mõnda kohta või inimest, kes oleks parfüümi loomise alustalaks ja inspiratsiooniks. Kindel protsent müüdud lõhnapudelitelt paigutatakse nagu kord ja kohus heategevusse. Sel korral toetatakse Pro-Natura projekti, mis on loodud toetamaks põllumajanduslikke piirkondi nende majanduslikus, sotsiaalses ja keskonda säästvas plaanis. Samuti on filmimees ja kunstnik Marco Brambilla teinud iga lõhna jaoks storyt seletava klipi ning lilleseadja Makoto Azuma on koostanud igat lõhna iseloomustava botaanilise skulptuuri. Kogu protsessi jäädvustab fotograaf Justin Edward John Smith. Need fotod on omakorda parfüümi pakendite kujunduse aluseks. Kokkuvõttes palju nimesid, parajalt palagani ja furoori. Loodame, et lõhnad on ka iseenesest kogu seda avantüüri väärt. Oktoobrist tuleb sammud seada Libertysse Londonis, Colette‘i Pariisis või Henri Bendelisse NYC-is. Või siis lihtsalt veidi internetis ring mütata…

Kõik teksamoest veidigi huvituvad teavad, mis on Rootsi bränd Acne ja on näinud nende lihtsate lõigetega rõivaid. Muide, Acne teksad, mis näiteks Dover Street Marketis on endale külge saanud hingematvate numbritega hinnalipikud, on täiesti vabalt leitavad lausa uuest peast Humanas ja mujal teise ringi butiikides. Vaevalt on aga inimesed viitsinud süveneda Acne sünni- ja eduloosse ning kogu kaadervärki, mis on loonud Acne imago, kuulsa teksaliini, mitmeid filme, reklaame ning isegi mööblit.

Acne (Ambition to Create Novel Expressions ning samas ka lihtsalt inetu nähtus nahal) sündis 1996. aastal neljast tegelasest koosneva loovmeeskonna tahtel. Acne ei ole ainult rõivabänd, vaid koondab enda alla 4 haru – reklaam ja art department, film ja digital division, Acne Paper ja rõivaliin. Kogu kompotti on algusest peale dirigeerinud Umeast pärit Johnny Johanson, kellel pole mingisugust moeharidust, kuid kes on kogemata alati õigetele nuppudele vajutanud. Seevastu on ta olnud erinevate bändide frontman ning kui fasionistamaailm korraliku lainepaarina üle pea kokku lööb, varjub ta keldrisse, kus tinistab kitarri ning taob trumme Metallica viimase albumi eeskujul.

Algusaastatel tegeles nelik erinevate asjadega: kujundas plaadikaasi, disainis mööblit, tegi reklaame ning nii muuseas lõi ka J.Lindebergi imago. Johanssoni suureks eeskujuks oli Andy Warholi Factory, mis ühendas omal ajal loovuse ning raha tegemise. Johanssoni põhimõtteks oli see, et kõik oleks Acne kontoris nende endi poolt loodud. Nii juhtuski see, mida Acne meeskond üldse ei oodanud. Wallpaper*i looja ja nüüdne Monocle‘i omanik Tyler Brûlé komistas kaudses mõttes Johanssoni disainitud laua otsa ning oli sellest niivõrd vaimustatud, et kirjutas Acnest lühiloo oma ajakirjas (Wallpaper*is). Eelnevalt oli Acne õmmelnud sada teksapaari, et neid niisama mingil eesmärgil laiali jagada (sellest sai läbi juhuse Acne rõivaliin alguse), kuid just see artikkel pani aluse firma rahvusvahelisele eduloole.

Nüüd asub pea 100-pealine ning eeldatavasti 200-jalgne Acne pere jätkuvalt Stockholmis Wallenbergi hoones (pooleldi pank ning pooleldi suurpere häärber) ning veel huvitavama faktina kõlab see, et Acne kodumaine flagship store asub teises pangahoones, mis on muuseas oma pantvangidraamaga sünnitanud mõiste “stockholmi sündroom”. Kui veel umbes 4-5 aastat tagasi võis Acne pükse leida peamiselt vaid Skandinaavia poodides, siis nüüd on kõik olulisemad moeagoraad (sõna “moemeka” on oma löövuse lihtsalt minetanud ning pigem uinutab) hästi varustatud. Acnel on ka oma in-house arhitektid (täpsemalt kaks), kes kujundavad kõik Acne poed, kontorid, messide boksid ja muu. Acne üritab vist igal võimalusel kõik “probleemid” pereringis lahendada. Vast see ongi üks asi, mis mulle Acne juures kõige rohkem meeldib. Nüüdseks on 4-harulisele Acne-le lisandunud veel Acne JR, kes tegeleb karakternukkude loomisega (esimene karakter on Chester).

Jättes nüüd kõrvale Acne rõivaliini, mis hakkas kiiresti elama oma elu ajakirjade fotoshuutidel ning moeõgardite garderoobides, peaks tähelepanu pöörama hoopis Acne Paperile, mis on kollektiivi teine suurem vaimusünnitis. Acne Paperi algusaastatel ei tahtnud Rootsi raamatupoed eriti väljaannet levitada – tehti isegi nalju teemadel Acne magalog (eeldades, et ajakiri on pigem Acne rõivaliini promov kataloog), kuid nüüdseks on see saadaval alates Helsingi Stockmannist kuni Tate Moderni ning Pompidou keskuseni välja. Acne Paperi peatoimetaja Thomas Persson kinnitab, et viimases kahes müügikohas on ajakirjad alati välja müüdud.

Acne Paper pole mingi järjekordne moeteemaline pildiraamat, vaid peidab endas hoopis sügavamaid teemasid ning tõrjub ohutusse kagusesse reklaamleheküljed. Reklaamirahadest sõltumatul on seega looinguliselt vabad käed. Peatoimetaja Persson rõhutab, et nende ajakirja fookus ei ole vaid kaasajal, vaid üritatakse käsitleda ka ajaloolisi teemasid, sest lõppude lõpuks pole elu sisulisel küljel ajalisi piiranguid.

Tulles tagasi Acne rõivaliini juurde, võiks rääkida brändi viimases kevad/sügis 2010 kollektsioonist. Omal moel on astutud jälle paar sammu trepil ülespoole. SS10 kollektsioon on sündinud koostöös Husam El Odehi ja Swarowski CRYSTALLIZED™ liiniga. Kuna Acne on alati näinud naist tugeva natuuri ning enesekindla silmavaatega, siis lisati kollektsioonile juurde El Odehi loodud hõbedetailid. Näiteks hõbedast prillid (millest küll loomulikult läbi ei näe) ning põlvekaitsmed. Meeste puhul on lood hoopis vastupidi. Meeste kollektsioonis on domineerivad õrnad naiselikud toonid ning pigem õhulised vormid.

Acne Spring/Summer 2010

Huvitavamad Acne lingid

Acne Twitteris

Acne SS10 review Vogue’s

Intervjuu Johnny Johanssoniga The Times-is

Intervjuu Thomas Perssoniga Hintmag-is

Acne in-house arhitekti Andreas Fornelli kujundatud Hollandi Acne Store Frame Magazine-is

Stockholm-meets-SoHo poe avamine

Thomas Perssoni artikkel Johnny Johanssonist ja Lanvinist

Acne/Bianchi ratas Wallpaper*-is