March 30th, 2010

Maritiimne värk / TD Yacht Club

Maritiimne ankru- ja shortsiteema on jätkuvalt ja jälle päevakorras. Sellele veendumusele olen ma muidu ammu jõudnud, aga hetkel jäid silma Jaapani ajakirja Huge editorialid, kus on au antud New Yorki brändile Engineered Garments ja luubi all on siis kevad-sügis 2010. Engineered Garmentsi taolisi töörõiva-revival ning ruut-triip-pintsak-vanaisa-kampsun brände on viimastel aastatel eriti ohtralt esile kerkinud, ei köida enam siiralt tähelepanugi. Seevastu Adrian Gaut‘i fotoseeriast õhkub päris korralikku suvist õndsust, annab riietele poole väärtusest juurde. Seda näiteks 90ndate Burdade maritiimmoe fotode kohta öelda ei saa, kuigi miljöö on analoogne.

Teine asi on see, et härrad Tallinn Daggersid otsustasid, et on õige aeg rkide vorpimiseks (Yacht Club). Sel korral pole tegu õnneks haigutamaajavate klassikaliste t-särkidega, vaid saadaval on päris kobedad mudelid alates kleitpluusist naistel lõpetades nööbitud särgiga meestel, mis sobib suurepäraselt olemasolevate või puuduvate rinnakarvade demonstreerimiseks. Sinna vahemikku jääb veel maika naistele, rohkem laiusesse kui pikkusesse ulatuva ja kena tekstuuriga valge särk naistele ning samast kangast tee meestele. Jällegi siis ankrute ja pistodadega. Mu enda eksemplar on juba töös ning ootab, mil teda suviste shortsidega paari pannakse. Palu poiste käest oma osa saagist vaid 125-175 rahaühiku eest, mis sa põhimõtteliselt järgmisel aastal nii või teisiti ära annad. Parem investeeri, sest hinnatõus ja europoleemika ei hüüa tulles. Kunagi ilmuvad Reede lettidele ka. Palun nüüd andestust hommikuse räsitud välimuse pärast, aga nii nad siis on. Kaamera peaksin ka ausalt öeldes hingusele saatma, mind juba kaua teeninud ning lõputult väsinud. Finantseerijat otsin ka. Kaks pilti siia:

March 30th, 2010

Fotomaatikust mategraaf

Soliidselt varajase hommikutunni kohta leiab siit nüüd mõttetööd ergutavat kraami. Nikki Graziano on selline tüüp, kes on ühel ajal matemaatik ja fotograaf (naine, muide) ja sel puhul on ta ühendanud fotod funktsioonidega. Jah, funktsioonidega, nende ogarate asjadega. Hoidke piip ja prillid kui te funktsiooni graafikut pastapliiatsiga peaksite joonistama. Kui päeva jooksul igav hakkab, võite leida näiteks funktsiooni piirtväärtuse, määramis- ja muutumispiirkonnad, nullkohad, kahanemiskohad, ekstreemumid, graafiku käänukohad leida ja noh nii nagu see funktsiooni uurimine käis. Uh!

March 26th, 2010

In limbo

Võib-olla ma hakkan pehmeks muutuma, aga olen umbes pool hommikut brausinud suviseid fotosid ja unistanud rannaelust. Katalüsaator on see, et normaalne trenchcoat-kevad, mis peaks ideaalis viima shortsi-ja-maika-suveni ei taha ikka veel õuele saabuda. Panen siis siia pehmotsismist inspireeritud fotosid, natuke, rannas aelemisest. Kuna ma olin suvest kui arengustaadimist nii õhinas, siis on kõik autorid ja allikad teadmata.

March 25th, 2010

Opening Ceremony + Dunst + Schwartzman + Coppola + Antonopoulos

Päris uhke nimede armaada, eksole. Tegelikult on asi nii, et kõik need 5 (inim)brändi kohtuvad Opening Ceremony kevad-sügis kollektsiooni esitlevas minifilmis. Dunst on Kirsten, Schwartzman on Jason (Coconut Records), Coppola on Gia (Francise lapselaps, Sofia vennatütar, Jasoni täditütar), Antonopoulos on Tracy (Gia sõbranna, mõlemad noored filmitegijad) ja Opening Ceremony on lihtsalt omanäolise Opening Ceremony butiigimonstrumi enda pisike bränd. Nii saigi SS2010 kollektsiooni lansseerimise (kohutav laensõna)  eesmärgil kokku selline väike sotsiaalne mütseel. Film ise meenutab 60ndate prantsuse new-wave’i, taustaks Schwartzmani enda bänd Coconut Records. Pildid kollektsioonist siin.

Gia & Tracy

March 22nd, 2010

Peter Lindbergh -> Vogue

Suurkuju-fotograaf Peter Lindbergh, kes kunagi Vogue‘i jaoks pildistas ning 1992. aastal Harper’s Bazaari leeri üle läks, naaseb oma endise leivaema Wintouri juurde. Nüüd on Lindbergh avaldanud ka põhjuse, miks ta eelmise sajandi Vogue’is oma sada asja kokku pakkis ning lõpparve tegi – nimelt ei olevat Alexander Lieberman (Vogue’i tolleaegne art director) ning endine peatoimetaja Grace Mirabella lõpuks absoluutselt seedinud fotograafi valitud modelle. Tavapäraselt on Lindberghi kaamerasilma sihikul au sees just loomulikult võluvad naised ning igasugust noorusihalust per se, liialdusi ta ei salli. Iseasi on muidugi, kuidas Lindbergh nüüd, 18 aastat hiljem igasugustele Conde Nast‘i kunstisilmadele ning ninameestele/-naistele selgeks teeb, et naeruväärselt akrobaatilised poosid, juukseikebaanad ning sõjamaalingud on ülehinnatud veiderdamine ning naturaalsus, grayscale ja tera on asjakohased siin ja praegu ja edaspidigi. Meenutuseks 1990. aasta legendaarne foto Naomi Campbelli, Linda Evangelista, Tatjana Patitzi, Christy Turlingtoni and Cindy Crawfordiga. Võrdluseks 2008. aasta remake, mille peaosas Sasha P, Natasha Poly, Catherine McNeil, Lily Donaldson, and Doutzen Kroes. Leidsin veel katkendi Lindberghi filmist “Supermodels”. Kes tahab sündmusele ametlikku kinnitust, siis see on täitsa olemas.

March 10th, 2010

The Weeks of Dasha

Eelmisel nädalal potsatasin näoraamatusse lingi haul videote fenomeni kohta. Ah, et ha-ha-haul mis? Eks ikka see, kui raha-puuga-seljas-ja-top-shopi neiud istuvad pärast toniseeriv-väsitavat ostlemistreeningut veebikaamera ette maha ja kukuvad seletama, milliste geniaalsete ostude osaliseks nad saanud on. Seletamise all mõtlen pigem sädistamist. Igatahes põnevad suunad, kukkuge aga haule filmima.

See polnud tegelikult põhiteema, millest rääkida tahtsin. Postituse iva on hoopis lihtne võrdus mood+film=kasvav trend. Lihtne, ilma tundmatuteta ja kehtib viimase kahe aasta ning ka lähituleviku kohta. Mõtlen siis seda, et seoses disainerite ja moemajade uute kollektsioonide esitlemistega esmalt moenädalatel, siis blogides, ajakirjades editorial’ites jms võib üha tihemini märgata, et blogidesse paisatud kampaania- või poodiumifotode krooniks on mõni lühifilm, kas siis kunstilisem või lihtsalt puhtalt müügile orienteeritud. Nii need asjad nüüd käivad ja arvatavasti saab sellest kirjutamata reegel.

Seoses antud ristandiga teen juttu videokunstnik Emil Klangi projektist pealkirjaga The Weeks of Dasha. Projekti tarvis on loodud fiktiivne neiu Dasha Romanova, kes on pärit Moskvast, kuid on kolinud Stockholmi, et alustada anonüümses ülikoolis mõne vaimu hariva eriala omandamist (ise ütleb, et tema huvideks on filosoofia ja astroloogia). Dasha elust ilmub igal nädalal üle minuti pikkune minivideo, kus kohtuvad päris magusate disainerite (siiani Dagmar, Fifth Avenue Shoe Repair, Hope, Noir et Blanc, Made by Noemi) rõivad, seinast seina artistid, päris kenake videotöö ja fiktiiv-Dasha heietused möödunud elamustest uues linnas. Kokku kestab ettevõtmine 52 nädalat ehk 2010 aasta lõpuni. Kuigi tegelane oli küllaltki kammitsetud-boheemlaslik-maailmavalus, vaatasin ma kõik osad ära, mis siiani ilmunud.  Ise ka ei tea miks ja võin öelda, et olen juba põnevil, mis edasi saama hakkab ehk mida Klang oma tegelast läbi elama paneb. Muidugi sajatasin endamisi, et olen jälle mingi progresseeruva moeröögatuse ohvriks langenud. Lisaks blogidele, ajakirjadele ja sarjadele, mis võimaldavad ilusti kõike kohustuslikku edasi lükata. Mõned stillsi‘d siia ja lugege Dazeddigitali intervjuud Klangiga.

March 4th, 2010

Monocle X Malmsten

Käes on märts-plärts. Aga eelneval veebruarikuul avati Stockholmi Malmsten Store‘is ajutine Monocle‘i pood. Ajutine selles mõttes, et nüüdseks on see juba kinni ja kokku pakitud. Koostöö eestvedajateks olid Tyler Brûlé Monocle’i peatoimetajana ning Jerk Malmsten ehk Malmsten’i tegevdirektor. Monocle paigutas Carl Malmsteni Skandinaavia standardiga mööbli kõrvale Monocle-väärilise imagokauba ehk limiteeritud kollaboratsioonesemeid sellistelt elustiilibrändidelt nagu Comme Des Garçons, Drakes ja Porter. Pilte poest, Tyler Brûlé’st ja Jerk Malmsteist (via).

This work is licensed under GPL - 2009 | Powered by Wordpress using the theme aav1