Jaanuarikuu Directorit sirvides lugesin muuseas artiklit Tanki tegev- ja loovjuhist ning tema tööalastest seisukohtadest. Artikkel artikliks, aga asja iva oli see, et intervjuu esimeseks teemaks oli töökeskkond motivaatorina. Kohe sedasi – jalg uksega lahti ja otse mugavasse tugitooli. Ei mingit “minu salanipid heaks ja mõistvaks läbisaamiseks alluvatega” või “mitu kuldmuna me eelmine aasta saime ja mitu saada plaanime”. Tankil (ja Okial) on muidugi põhjust hõisata oma uhiuue kontoripinna üle. Sama lugu on Age McCanniga (head pildid Facebookis). Mõlemast oli ka lühijutuke detsembrikuises Diivanis. Ilmselgelt on (loov)töö tegemiseks vaja ka mõttetööd  soosivat interjööri, mille seinal vahepeal pilku puhata ning kus kohvitassiga edasi-tagasi patseerida (et jalad kangeks ei jääks ja tagumik veel toolile ära mahuks).

Mõte sellest, et 8-9 tundi päevas kipskontoris mõtet teritada ning klaviatuuri kulutada ajab judinad peale. Olen olnud, olen teinud ja korrata ei taha.Kuiv õhk, mööblisse kinnistunud kohvi lõhn ning nii kaugele kui silmade seisukord kiigata lubab ei näe muud kui laminaat-linoleum-ripplagi. Põhimõtteliselt nagu Tallinna linnavalitsus. Eks iga brigadir siis ise tea, millise kõrvalmaiguga tema jüngrite mõtted olema peaksid.

Vastukaaluks tarin päevavalgele jälle ühe mõnusa töise interjööri. Mitte midagi üleliigselt sensatsioonilist, mitte ka liigset lösutamist soosiv, aga siiski mõõdukalt takseerima kutsuv. Kontor täpselt oma töötajate nägu (flanellsärgid). Kui Reede oleks näiteks disainibüroo, siis oleks ta midagi taolist. Asub kontor Portlandis ning tegevusvaldkonnaks (nagu ikka) GD ja turundus. Esitlen, Parliament loob ja müüb siin:

via, photos: Lincoln Barbour